VEPA „Õpetaja käsiraamat“

Paljud õpetajad näevad oma rolli laiemalt kui üksnes teadmiste jagamine. Õpetajad saavad aru, et neil on suur mõju laste vaimsele, sotsiaalsele ja emotsionaalsele arengule, seetõttu hoiavadki nad alati tähelepanu keskmes õpetamist ning lapse arengu toetamist.

Seda protsessi saab kirjeldada kui elukohvri pakkimist. Sündides alustame kõik tühja elukohvriga, mida hakkavad täitma kogemused, muljed, kokkupuuted ja suhted teiste inimestega. Ka teie õpilased pakivad just nüüd oma elukohvreid!

Elukohvris on palju head ja kasulikku, mida soovime oma lastele, lastelastele ja teistele lastele, näiteks sõbra lastele, ristilastele või õpilastele. Niisiis, võtke hetk aega. Mõelge kõigele heale, mida soovite õpilastele, kellest

Igaühel on oma elukohver. Selle täidame igapäevasel suhtlemisel, sest oleme sotsiaalne liik. Iga inimene sünnib siia ilma täiesti abituna. Teiste inimeste toeta ei suuda me keelt õppida, toitu leida või end kaitsta. Õpetajad ega lapsevanemad ei suuda üksinda kindlustada, et lapse elukohver oleks korralikult täidetud ainult heade asjadega. Laste elukohvrite eest kannavad hoolt ka kõik teised täiskasvanud, kellega lapsed eluteel kokku puutuvad.

Last aitavad elukohvri pakkimisel lisaks täiskasvanutele ka teised lapsed. Lapsed jäljendavad teiste laste käitumist ja viieaastased juba matkivad eakaaslaste kõnemaneeri. Teismelistele on see veel olulisem: vajadus kuuluda eakaaslaste gruppi ja nende arvamus kaaluvad tihtipeale üles ükskõik millised täiskasvanute arvamused!

Skanneeri siit

Seetõttu ongi oluline, et nii teised täiskasvanud kui ka lapsed lähtuksid ühistest põhimõtetest ja hooliksid sarnastest väärtustest. VEPA abil saate luua vähemalt oma klassis niisuguse õhkkonna, kus lapse elukohvrisse satuvad head ja kasulikud kogemused, mis jäävad temaga kogu eluks. Väga tore oleks, kui ka teie kolleegid või teised täiskasvanud, kes puutuvad kokku lastega, võtaksid kasutusele VEPA põhimõtteid ja elemente. See võimaldaks teil ühendada teadmised, kogemused ja jõud laste toetamisel ning nende tuleviku kujundamisel.

VEPA võimaldab luua klassis ja koolis laiemalt toetava õpikeskkonna, mis aitab suurendada psühholoogilist paindlikkust, piirata ebasobiva käitumise juhtumeid, toetada prosotsiaalset käitumist ja vähendada väliskeskkonna nega tiivset mõju. Toetavas õpikeskkonnas on lihtne täita õpilaste elukohvreid hea ja kasulikuga ning kanda hoolt, et sinna ei satuks raskused (või vähemalt ei võtaks need seal liiga palju ruumi).

Tahaks rõhutada, et toetavat õpikeskkonda ei kujunda ainuüksi õpetaja: sellesse protsessi on aktiivselt kaasatud ka lapsed. Näiteks kui klassis on üks käitumisprobleemidega laps, keda piisavalt ei toetata või pidevalt karistatakse ebasobiva käitumise pärast, mõjutab see kõiki klassis.

Õnneks on igas süsteemis, sh klassis, enese korrastamise võime. Kui iga rühma liige suudab ennast juhtida, siis suudavad nad hoida kogu süsteemi terviklikult toimivana. Näiteks kui kõik lapsed teavad peitusemängu kokkuleppeid ja igaüks suudab neid ise järgida, siis saavad nad edukalt peitust mängida. Kui keegi eksib, siis kutsutakse ta kiiresti korrale,et mängu jätkata.

Täiskasvanute ja õpilaste enese regulatsioon, eakaaslaste vastastikune kaasregulatsioon ja grupisisene regulatsioon sõltub toetava õpikeskkonna loomisest. Hirmutamine, ähvardamine ja võimu näitamine ei toeta eneseregulatsiooni. Hirm ja ähvardamine tekitavad lastes (ja täiskasvanutes) stressi: võitle, tardu või põgene, mille tagajärjena areneb varjatud või avalik vastuhakk.

Toetav õpikeskkond on inimese arengus ülioluline, sest sellises keskkonnas saab õpilaste ja täiskasvanute ajukeemia ning käitumine pikema aja jooksul paremaks muutuda. USAs korraldatud uuringud on tõestanud, et ka kõige ebasoodsamatest oludest pärit lastel kujunevad rahulikud, loovad, tervislikud ja õnnelikumad käitumismustrid, kui nad on saanud käia 4–12 nädalat klassis, kus järjekindlalt rakendatakse PAX GBG­d. Ka Eestis korraldatud VEPA mõju­uuring, mille kohta saate edaspidi lugeda, on näidanud, et VEPA metoodika mõjutab märgatavalt riskirühma õpilaste eneseregulatsiooni ja prosotsiaalset käitumist.

E smapilgul võib tunduda, et VEPA­t ei olegi Eestis vaja. Meie õpilased näitavad häid tulemusi PISA testides, meil on pädevad ja motiveeritud õpetajad, meil on nüüdisaegsed koolimajad, tasuta koolilõunad ja hea ligipääs haridusele. Jääbki mulje, et kõik on korras. Aga kas see on tõesti nii?

Uuringute järgi kogeb ligikaudu 10–20% noortest vaimse tervise probleeme ja aja jooksul on märgatavalt suurenenud noorte hulk, kellel on diagnoositud vaimse tervise häire. Kuigi ühelt poolt otsivad lapsevanemad ja noored ise rohkem abi ning kooli­ ja tervishoiusüsteemis märgatakse abivajajaid üha enam, on siiski leitud, et murdeealistel esineb tänapäeval enam emotsionaalseid raskusi (depressioon ja ärevus) võrreldes varasemate põlvkondadega. Miks see nii on ja kuidas selliseid probleeme saaks ära hoida? Praeguseks on teada, et ligikaudu pooled vaimse tervise probleemid algavad enne 14. eluaastat, mis muudab ennetustegevuse lapse­ ja nooruki eas eriti oluliseks. Probleemide tekke põhjused võivad olla erinevad, sest vaimsele tervisele avaldavad mõju nii individuaalsed kui ka keskkondlikud tegurid. Seetõttu on igas keskkonnas, sh haridusasutuses, vaja luua laste arengu ja heaolu toetamiseks parimad tingimused. Halvasti mõjunud elusündmused, kogemused või olukorrad, nagu näiteks turvaliste ja lähedaste suhete puudumine, heade sotsiaalsete oskuste puudumine, kehv üldine õhkkond kodus või haridusasutuses võivad kahjustada laste arengut ja vaimset tervist ning negatiivsed tagajärjed võivad last saata kogu elu.

Kuivõrd toetab praegune koolikeskkond laste vaimset tervist? Uuringud on näidanud, et varasemate aastatega võrreldes on koolikeskkond muutunud stressirohkemaks: noored muretsevad, kui hästi neil koolis läheb ja tunnevad väiksemat sidet kooliga, mis omakorda mõjub halvasti nende vaimsele tervisele. Ka Eestis tehtud uuringutest on selgunud, et vähestele noortele meeldib koolis käia ja koolid on liialt keskendunud heade õpitulemuste saavutamisele noorte vaimse tervise ning heaolu arvelt. See võib olla üks põhjus, miks on ka Eesti õpilaste seas tõusu trendis vaimse tervise probleemid ja üha rohkem kurbust, ärritunud olekut, närvilisust ning uinumisraskusi.

Ühel õppeaastal, neljanda klassi klassiõpetajana, pidin esimest korda võtma koolieelikute lasteaiarühma. Lasteaiaealistega töötamisele ümberlülitumine võttis minult aega. Üks suurim probleem oli mu eeldus, et lapsed teavad, kuidas minu juhiseid täita. See oli uskumatu, sest need olid lihtsad oskused, mida olin aastaid koolilapsi õpetades juba iseenesest mõistetavaks pidanud! Märkasin seda siis, kui oli aeg asju pakkida. Igal hommikul tulles lasin neil üleriided ja seljakotid panna klassi tagaosas nagisse. Õhtul pidid nad oma asjad ära panema ja seljakotid ära tooma, et koju minna.

Mäletan ühel päeval end tavapäraselt ütlemas: „Okei, võtame nüüd kiiresti oma asjad ja tuleme tagasi kohtadele.“ Tundsin, kuidas ärevus kasvas. Järgnes torm, nagu ikka siis, kui lasteaialapsed koos müttavad. Kaks aktiivsemat poissi takerdusid teineteise otsa ja kukkusid väikse tüdruku peale, kes oli juba nagide juures. Poisid hüppasid üles ja väike tüdruk pööras end kätt hõõrudes ümber. Ta vaatas altkulmu kõigepealt poisse ning siis mind justkui öeldes: „Kas sa võtaksid midagi ette?“ Ma hüüdsin: „Vabandust, aga lähme tagasi oma kohtadele! Me peame seda uuesti proovima.“ Lapsed läksid mõnevõrra ehmunult tagasi.

„Kas keegi märkas, et midagi läks valesti?“ küsisin lastelt. Nad vaatasid ringi, pilgus segadus. Kellelgi neist ei olnud midagi öelda. Ma pole kunagi oma neljandikke nii palju taga igatsenud kui siis. Sain aru, et nad tegelikult ei tea, kuidas tuleb seljakottidele järele minna. Me ei olnud seda kunagi arutanud ja läbi proovinud. Ilmselgelt ei saanud me asjadest ühtemoodi aru.

Ühel aastal tundus mulle, et kolmanda klassi õpilastega on raskem toime tulla kui varem. Kuigi olin algkoolis õpetanud juba mitu aastat, mäletan, et see kindel klass oli mulle eriline väljakutse. Nad polnud ilmtingimata halva käitumisega lapsed, kuid oli üks rühm poisse, kelle tähelepanu hajus kergesti ning nad tegelesid pidevalt kõrvaliste asjadega. Nende tähelepanu oli keerulisem saada ja hoida. Väljaspool kooli mängisid nad jalgpallimeeskonnas Puumad.

Tundsin, kuidas nad väsitasid mind iga päev üha kiiremini, sest ei suutnud juhiseid järgida ega kuulata. Mul oli raske hoiduda hääle tõstmisest ja kogu päeva juhiseid korrata. Ühel päeval palusin õpilastel järgmiseks tegevuseks võtta välja pinalid. Muidugi läks selle peale liiga palju aega. Ma ütlesin: „Palun ärge laske mul seda korrata.“ Ka see ei aidanud. Siis kuulsin ühte poissi ütlemas: „Puumad kuulavad täiskasvanuid esimesel korral.“ Kõigi jalgpallipoiste pead pöördusid selle poisi poole. Siis juhtus midagi väga ootamatut: poisid võtsid kärmelt lauasahtlist pinalid, panid käed põlvedele ja jäid mind vaadates ootama. Tundsin, nagu oleksin paralleeluniversumis.

Küsisin selle poisi käest, kus ta oli seda kuulnud. Tema ja ta meeskonnakaaslased vastasid õhinal, et nende treener olevat seda neile öelnud. Siis küsisin poistelt, mida Puumad veel teevad. Nad ütlesid, et Puumad annavad endast parima, ei pane teisi enda järel ootama ja – minu lemmik – kuulavad täiskasvanuid esimesel korral. Otsustasin võtta üle nende treeneri suhtumise. „Lähme tagasi oma kohtadele nagu Puumad! Mida peaksid Puumad praegu tegema? Koridoris tahaksin näha Puumasid!“ Mul oli tunne, nagu oleksid nad avaldanud mulle salakeele, mida nad ka tegelikult kuulasid!